Suvi oli omadega veel täitsa südames, asfalt sulas lõõmava päikese käes ja kontoris huugas konditsioneer täiel võimsusel, ent Oliveri see ei morjendanud. Ta oli võtnud oma puhkusest maksimumi ja oli nüüd täis tahet tööasjadega edasi liikuda, olgugi et erilist ülerahvastatust ta kontoris ei täheldanud. Kohvimasin köögis tukkus nukralt ja koosolekuruumi graafikus haigutas tühjus.
Otsus puhkuse ajaks arvuti töö juurde jätta oli olnud õige – postkastis oli vastamata e-kirjade uputus. Oliveri näole ilmus küll salakaval muie, kui ta hiirekursori hetkeks „kustuta kõik“ käsklusele pidama jättis, aga seda ainult hetkeks ja nii naljaga pooleks. „Mis seal ikka“, motiveeris mees iseennast, tõmbas kopsud karget kontoriõhku täis ja sirutas oma päevitunud sõrmed klaviatuurile: „Alustame siis algusest!“ Üsna pea selgus aga karm tõde – tühi kontor ei tähendanud mitte seda, et kolleegid kõik kodukontorites tööd teha vihuksid, vaid ikka ja ainult seda, et peaaegu iga saadetud kiri või koosolekukutse ei saanud vastuseks midagi muud kui „Olen puhkusel!“.
Oliverile tundus, et keset sellist südasuvist siestat ei tule töötegemisest midagi välja. Kõiki neid automaatvastuseid lugedes tundus, et enne järgmist nädalat ei hakka tööalaselt küll veel midagi juhtuma. Üksinda kontoris konutamine ei paistnud ka kuigi perspektiivikana, mistõttu seadis Oliver sammud raamatupidaja Jane kabinetti. Mine tea, ehk on mehel aasta lõpuni veel mõned puhkusepäevad üle, mida ta nüüd ja kohe ära kasutada saaks? Mitte just erilise üllatusena lehvis aga ka raamatupidaja lukustatud uksel silt „Puhkan!“.
Olukorra totrusest pisut häirituna suundus mees osakonnajuhi Emma juurde, kellele oma lisapuhkuse ideed presenteerida, ent ka teda ei olnud. Olla assistendi sõnul haigestunud ja end tööasjadest mõneks ajaks eemaldanud. Teadmata täpselt oma puhkusepäevade seisu, kirjutas Oliver paberile puhkuseavalduse, asetas selle osakonnajuhi lauaservale ja pühkis kontoritolmu jalgadelt.
Nädala pärast töömesilastest sumisevasse kontorisse naases ta aga juba geniaalse ideega võtta kogu kollektiiviga kasutusele Yester, mis annab kiire ja selge ülevaate sellest, kes, millal ja kui kaua puhkab, on haigeks jäänud, töötab kodukontorist või viibib hoopis koolitusel. Lisaks sellele saab kõikvõimalikke avaldusi teha kas või telefoni teel, mille juht saab sama kiirelt ja mugavalt ära kinnitada. Rääkimata asjaolust, et vastav info liigub ise palgaarvestuse tarkvarasse, ilma et keegi peaks selleks ühtegi lisaliigutust tegema. Boonusena omavad kõik osapooled ükskõik millisel hetkel ülevaadet selle kohta, mitu puhkusepäeva kellelgi veel aasta lõpuni võtta on.
Puudumiste haldamine on Yesteris üks populaarsemaid lahendusi, mis võimaldab lisaks heale ülevaatele hoida kokku ka peaaegu 80% puhkuste graafikute loomisele, avalduste tegemisele, kinnitamistele ning palgaarvestusse sisestamisele kuluvast ajast. See lihtsalt teeb elu lihtsamaks! Kõigi jaoks.
Oliveri ettepanek Yesteri kasutuselevõtust sai igatahes väga hea vastuvõtu osaliseks ja järgmisel aastal teadis Oliver juba enne kontorisse naasmist täpselt, kes kolleegidest töölainel on ning milliste projektidega ta pärast oma suvepuhkuse lõppemist kohe pihta hakata saab.
